Millal tasub vana hoonet säilitada ja millal on mõistlikum ehitada uus?
Vana hoone säilitamine ei pruugi igas olukorras olla keskkonna seisukohast kõige mõistlikum lahendus. Näiteks kui olemasolev konstruktsioon vajab ulatuslikku tugevdamist, võib sellega kaasneda märkimisväärne täiendav süsinikuheide. Samuti tuleb arvestada hoone energiatarbimisega pärast uuendamist, võimalusega mahutada hoonesse uus kasutusviis ning sellega, kuidas kohandatud hoone mõjutab ümbritseva linnaruumi toimimist.
Hoone konstruktsioon ja tehniline seisukord määravad, kas ja millises mahus on säilitamine, kohandamine või elementide korduskasutamine võimalik. Ruumiline lahendus omakorda näitab, kas olemasolev hoone sobib uueks otstarbeks.
Keskkonnamõju hindamisel tuleb vaadata kogu hoone elukaart: Süsinikujalajälg tuleb arvutada kogu elukaare ulatuses, korduskasutavate elementide põhjal võime aastakümneid tagasi toodetud elementide jalajälje võtta võrdseks null-heitega. Kohandamise maksumus on tihti kõige olulisem kriteerium tellija/arendaja jaoks.
Kõiki neid tegureid tuleb hinnata koos, mitte üksteisest eraldi. Re-X projekti üks eesmärke ongi töötada välja standardiseeritud lammutuseelse auditi metoodika, mis aitaks muuta otsustamise kiiremaks ja seeläbi ka soodsamaks.
Eesmärk on teha otsuseid andmete, mitte kõhutunde põhjal, kasutades samal ajal ära arhitektide ja inseneride teadmisi ning loovust. Kui hoone säilitamine ei ole põhjendatud, tuleb vastata järgmisele küsimusele: kuidas see lahti võtta nii, et võimalikult suur osa olemasolevatest ressurssidest jõuaks uuesti kasutusse?